Ta oli väikelinna pesamuna.
Töötas ajalehes sekretärina ning sai pooliroonilisel kombel ajalehe peatoimetajaga väikese poisslapse vanemateks. 18-aastane ema aga polnud võimeline pisikest Larsi üles kasvatama ning pidi hälli edasi andma kasuvanematele.
Möödus viis aastat kuni naine abiellus uue mehega. Ema sai lapse tagasi enda kätesse ning hoolitses tema eest väga.
Naine istus haige lapse voodi jalutsis ning hoidis tagasi pisaraid. Punast värvi peegeldavate pisaralainetuse tagant vaatas ta oma tütart ning mõtles välja loo. Jutu peategelaseks oli tema tütar. Too jutu-tütar nägi vaid teistmoodi välja, ent mõtles väikse Karini mõtteid. Tasapisi mõtles pisike tüdruk endale uue loo ning ema kirjutas selle üles.
Aga kui ema sule kätte oli saanud, kirjutas ta kohe mitmeid lugusid ning varsti ei olnud tal Karini abi enam tarviski - üle 40 lasteraamatu valmisid veel tema paberil.
Pisike Lars kasvas peaaegu suureks ja elas 60-aastaseks.
Väike Karin kasvas ükskord siis suureks. Ja siis päris vanaks. Ja elab siiani.. kirjutab siiani.
Brita Siimon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar