Kui kirjutaksin raamatu, siis jääks see arvatavasti poolikuks nagu kõik minu senised katsed. Mul puudub järjepidevus ja seetõttu olengi jäänud luuletuste ja minijuttude juurde, mida oma puuduva püändi poolest novellideks nimetada ei saaks. Kui midagi kirjutan, siis kirjutan selle ruttu, ma ei jää selle üle pikalt mõtlema ega vaagima. Iga luuletus on lugu, mille ma hingelt maha tahan saada.
Kõik, mis on kirjas, on valmis. Ja luuletust ma ei paranda, sest luuletus on algusest peale õige.
Mu luuleblogi on koht väljaelamiseks, mu oma pihipink.
Ehk kunagi, kui olen vanem ning mul on palju teadmisi ühes vallas, suudan kirjutada ka tervikliku raamatu, ent selleks, et see oleks "see õige", paks see olema õpetlik ning pungil erinevatest lausekonstruktsioonidest. Mu enda eesti keele oskus piirdub sellega, mida raamatuid lugedes omandanud olen. Komad ning õigekiri tulevad seejuures justkui iseenesest.
Kuid hetkel tunnen, et see aeg, mil oma võimaliku debüütromaani kirjutama hakkakn, on üpris kaugel.
Brita Siimon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar