Keegi ei nutnud

Ta võttis pokaalist sõõmu veini, taipamata, et see oli eelnevalt mürgitatud. Ta puuris terava pilguga külmvalget lillevaasi ning selle taustal kontrastset masenduse poolt mustaks värvitud seina. 
 

Stressirohkete päevade tõttu ei suutnud ta enam keskenduda sellele, millele vaja ning lõpuks leidis end olukorras, et halas selle üle, mis veel vaja teha on ning asjad ise jäid tegemata. Inspiratsiooniveen oli summutatud ja seetõttu paistis ta südagi varsti lõhkema puuduvatest ainetest. 
 

Oma askeetliku eluviisi eesmärkide saavutamiseks polnud ta juba nädal aega mitte midagi tahket hamba alla saanud, ainult veini, vett ning kanget musta kohvi. Sõltumatusega tahtis ta jõuda sellise maailmani, kus keegi sugulastest enam ei nutaks, kui ta sureb. 
 

Ta ei sallinud nuttu, sest silmades tekkiv soolvesi ajas südame alati läikima ning tihti näis see kuidagi ebasünnis. Seetõttu oligi ta eemaldanud elavate nimekirjast kõik oma endised sõbrad, tuttavad ning sugulased. Et keegi ei nutaks.
 

Ka tema ei nutnud. 



Brita Siimon