WiFi-ruuteri kollane tuluke vilgub pingsalt. Mind jälgib pinevalt ka kaks külmkapi küljes seisvat tulukest, mille kuju ma täpselt oma kehva silmanägemise tõttu ära ei suuda fokuseerida. Õhksoojuspumbast pole mingitki kasu, sest sealt tuleb sooja asemel hoopis jääkülma ning ma ei ole üllatunud, kui seetõttu homme end veidi põdurana tunnen. Põrandalamp annab valgust vaid oma poolhiilguses, et tekitada veidigi leigema ruumi illusiooni. Pikendusjuhtmest pole küll mitte mingit kasu, tema ainus otstarve on siin kõigile ja kõigele jalgu jääda, et sinna otsa nii valusasti komistada, et tagantjärele pool tundi vanduda, kui valus ikka varvast millegi pihta ära lüüa on. Televiisor on veel üks kasutu asi siin. Parema meelega maaliksin seinale ühe musta värvi ei-tea-mitme-tollise ruudu ning kõnniksin sellest endiselt sama ükskõikselt mööda kui sellest keset tuba laiutavast elektroonilisest seadmest. Pikutan diivanil ning jalad kisuvad kergelt krampi. Mu sisikond vajub kokku ning mu silmad muutuvad järjest udusemaks. Kes leiutas? Või kes läks lihtsalt koju ära pärast väsitavat päeva koolis ning viskas oma koolikoti ühes oma eluga toa nurka ja vajus köögilaua taha, napilt kukkumata eksamiunne? Ei suudeta kontrolli all olla ega teisigi hoida. Varsti virgutakse mitmekuusest stressist ning ärgatakse väsinuna, sest und ei ole kunagi piisavalt, isegi siis kui uni iseenesest ära läheb. Keegi ei maga end välja, vaid on koguaeg ärkvel, sest inimaju ei võta pikki 24-tunniseid elutööpäevi piisavalt tõsiselt, et neid üles registreerida. Mis mõtet siis üldse voodeid osta?
Ma olen pidevalt haige.
Brita Siimon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar