Kes ütles, et ma hingan?

Leian end varahommiku süles, 
kui jahedal hommikul ärkan üles. 
Ära loendatud on loendamatud lambad, 
seetõttu pesen puhtaks oma hambad. 
Tunnen järsku end ülemäära alasti, 
sestap piilun puupüsti täis riidekasti
ja valin välja särgi ja püksid vööga. 
Asun kuivavõitu võileibu sööma, 
kuid avastan, et otsas on nii või kui leib. 
Pasteet nii üksik valges külmikus näib. 
Ühel-ainsal jalal tööle lendan, 
kuna teise eemaldasin iseendal, 
kui üles tõusin vale jalaga. 
Tööle jõuan pikaldase halaga, 
püsti seisma pean tundi-kuus
ja pärast seda koju valutav puus
mind viib, palavusest karjudes. 
Üritan käia varjudes, 
ent palav on selletagi. 
Kodus viskan seljast nahktagi
ja ronin otsekohe duši alla, 
end jääkülma veega üle kallan 
ja tunnen end õige õilsana. 
Toimub toitumisprotsess, sama, 
misuke täna hommikulgi oli too. 
Ma veel paar klaasi Colat joon, 
kaissu võtan kuumeneva rüperaali,
kus minuga vestlust alustavad paar vandaali
ja küsivad, mitu tegevust käsil mul on, 
väidavad, et teavad juba, et hingan ja elus olen...

Ma seepeale võtan südame rinda

ja küsin: "Kes ütles, et ma hingan?" 

Brita Siimon