Puhka rahus, kallis inimene

Ajahambad kõike purevad
Eks nad oma teekonnal rutta
Inimesed järjepanu surevad
Ei jõuagi lahkunuid järgi nutta

Kuigi surm on osa elust
Seda vihatakse, kardetakse
Ent kuidas tunneme ennast,
Kui oma hing minema kantakse? 

Kui järele jäänud on vaid põrm,
Olgu ta urnis või kirstu sees,
Ja ära võtnud on surm,
Elatakse mälestustes. 

Raskeks lein elu teeb,
Muudab süngeks ja mustaks kõik sees
Ja lohutada ei kavatse asjaolugi, see,
Et endilgi meil too teekond ees. 

Puhka rahus, A.J. 

Brita Siimon