kattis ära valed, vead, halastused.
Ent öös ma kõnnin lambiga
ning näen vigu täies alastuses.
Kisun ahastuses peast juukseid,
mis veel vihahoogudest alles jään'd.
Ma ei märkavat valesid neid,
ei, need sõnad südamesse kivistun'd.
Aga kui jäädagi tuimalt vaatama,
mul hingamiseks ei jätkuks õhku.
Saatus jääb igaveseks rolli mängima,
saadab ööseks jääkülma põhku.
Brita Siimon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar