Kätega, mis tapeldud verele
tõstsin surnu üles.
Kandsin teda süles,
viisin laiba ta perele.
Nad vaatasid mind esialgu
nagu mõrtsukat altkulmu.
Pärast nende verepulma
seadsin maja kõrval’ halgud.
Vaatsin kuis lõkendasid
nende juuksed,
nende nuuksed..
kuni silmamunad helendasid.
Peeglis hoidsid nad kõik
mul silma peal.
Tänaseni seal
kajab nende appihõik.
Brita Siimon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar