Läksin otsima.
Mida täpsemalt,
siis nagu ei teadnudki.
Astusin laevale ja vaatasin vett.
Kujutasin ette endal' igasugu asju
kuni mu pimedate silmade ette
ilmus torm, mis viis mu põhja.
Sääl oli parem.
Kuniks ma vajusin põhja poole,
tõmbasin hinge.
Tõmbasin kopsud vett täis.
Aga see ei häirinud mind.
Merepõhjas nägin ma,
et miski sääl mul' vastu helgib.
See oli puidust kirst
punakuldsete ääristega.
Vaadates kirstu tärkas
ärev seiklusjanu.
Ma ujusin sel' lähemale
ent järsku
tõmbasid mu veest välja.
Brita Siimon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar