Teen luuletust, et hingelt saaks ära.
Söön armastust ja liblikasära.
Joon vett ja lebades maas
ootan, mil suudled mind taas.
Ei oota aega, mil minema peame,
loen aastaid, mis koos veel läbi elame.
Tahan karjuda üle vee nii, et
näen sillerdust liigutamas lainet.
Vaatan, kuidas me muutume koos,
kuulan, kuidas aeg liigub suures hoos.
Mängin pokkerit ajaga, et teda rohkem oleks,
kannan Su südant - enda südame teiseks pooleks.
Otsustan, et vaatamata mõnele villile
soovin me nimed kraapida kivile.
Tahan osta Sulle maailma enda armu eest..
Naudin, sest tean, mis leian Su maailma seest.
Meeldib kuulata Su häält, mis on nii rahustav.
"Ei meeldi" ma ei ütle, sest armastus, see vahutab
ja imestan, sest lainetus ei jäägi järgi.
Loodan, et jagame kaua õnnesärki.
Vajan Sind, et tõusta vahel püsti -
tunnen siis, et ma ei ole üldse üksi.
Nuusutan Su kaela öösel ma salaja,
märkan siis, et Sa ei maga ka.
Tean Su hingamisrütmi. Sünkroniseerin ja
mõtlen, kas täna taas oled unestegutseja.
Naeran omaette, kui pöörad ümber.
Imetlen, kuis kaisus mul kümbled.
Armastan Sind nii, et raske Sinuta.
Igatsen. Mil näen taas Sind ma?
Brita Siimon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar